Tallinna Toomkirik, 13.-19. saj
- Liik
- Kinnismälestis
- Liigitus
- Ajaloomälestis · ehitismälestis
- Seisund
- restaureerimisel
Mälestise tunnus
Tallinna vanalinnas asuv mitmeid ajastute kihistusi kandev pühakoda, kus säilitatakse Eesti rikkaimat 13.–20. sajandi hauaplaatide, epitaafide, sarkofaagide, hauamonumentide ja vapp-epitaafide kogu.
Kirjeldus
Algne pikihoone koos kolmikkonsoolidega ja nelinurkse kooriga valmis aastatel 1240–1260. 13. sajandi lõpuks ehitati kooriosa polügonaalseks ja lääneosa laiendati kvadraatseks. 14. sajandi alguses sai pikihoone astmeskiriku võlvid ning lääneserva keerdtrepi, empoori ja kabeli, samuti pärinevad sellest ajast raidportaalid. Kesklööv kõrgendati 15. sajandil basilikaalseks ja võlviti uuesti. Pärast 1684. aasta tulekahju, mis hävitas suure osa raiddekoorist, ehitati 1778. ja 1779. aastal barokne läänetorn ning rekonstrueeriti 15. sajandi kabelid.
Ajalugu
Vahetult pärast 1219. aasta vallutamist püstitasid taanlased Toompeale tõenäoliselt esimese puitkiriku. Piiskoplik kivist toomkirik valmis ja pühitseti neitsi Maarjale 1240. aastal. Väikese ühelöövilise hoone müüritise osi leidub koori ja käärkambri vahelises seinas. 14. sajandi esimeseks pooleks laiendati kooriruumi ja 15. sajandi keskel sai pikihoone oma põhilise praeguse kuju. 1684. aasta tulekahju hävitas enamiku dekoorist ja sisustusest. Christian Ackermann valmistas kirikule kantsli aastal 1686 ja altari aastatel 1694–1696. Praegune barokk-kiivriga läänetorn ehitati aastatel 1778–1779 arhitekt C. L. Geisti juhtimisel. Kogudusena tegutseb hoones alates 1927. aastast luterlik Tallinna Piiskoplik Toomkogudus.